Kus ja millal leiutati esimene seep ei ole täpselt teada. Kindel on aga see, et seebi ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Tõeliseks laiatarbe kaubaks sai seep aga alles mõõdunud sajandi alguses, kui oli selgeks saanud selle elusid päästev toime. Tänapäeval ei kujutaks elu ilma seebita enam keegi ette.
Ühed vanimad säilinud teated seebi või seebilaadse puhastusvahendi kasutamisest pärinevad umbes 4500 aastat tagasi Mesopotaamia aladelt Sumeri kultuurist. Sellest ajast säilinud savitahvlitelt on leitud kirjeldusi toorvilla pesemisest vee ja tuha leotisega rasva ehk lanoliini eemaldamiseks villast. Põhimõtteliselt oli tegemist leelisveega, kus aluseline tuhk reageeris villas sisalduva rasvaga moodustades rasvhappe soola ehk seebi. Tekkinud seep sidus endaga mustuse ja rasva osakesed pestes nii villa puhtaks. Mesopotaamia tekstiilitööstus oli kõrgelt arenenud hõivates tuhandeid inimesi ning tootes tuhandeid tonne villa aastas. Seega oli tõenäoliselt tegemist täiesti professionaalse ja teadliku tegevusega, millest arvatavasti aja jooksul areneski välja seebi tootmine. Leidub ka teisi savitahvleid, mille kirjelduste järgi kasutati Sumeris seepi ka meditsiinilistel ja teraapilistel eesmärkidel.
Ka Vana-Egiptuses tunti ja kasutati seebilaadseid vahendeid. 3500 aastat vanas Ebersi papüüruses leidub muuhulgas viiteid loomsetest ja taimsetest rasvadest ning aluselistest sooladest ehk natronist valmistatud seebilaadsele vahendile, mida kasutati naha haiguste ravimiseks ning ihu pesemiseks. Sama natronit kasutati muuseas ka mumifitseerimisel ning Egiptuse sinise värvi saamisel.
Vana-Rooma legendide kohaselt pärineb itaalia keelne sõna sapone (seep) poolmüütilise Sapo mäe nimetusest, mille jalamil toodi jumalatele loomohvreid. Arvukatelt loomohvritelt pärit rasv segunes puutuhaga ning sattus vihmaga kõrvalasuvasse Tiberi jõkke. Tekkinud seebisegune vesi oli puhastavate omadustega, mida kasutati riiete pesemiseks. Rooma ajaloolane Plinius Vanem (elas 1. sajandil pkr.) annab oma teoses Naturalis Historia seebi leiutamise au aga hoopis gallialastele, kes kasutanud kitse rasva ja pöögi tuha segust saadud vedelat ja tahket vahendit oma juustele punaka tooni andmiseks. Roomlased (nagu ka vanad kreeklased sajadeid varem) ise armastasid küll väga vannis ja avalikes saunades kümblemist, kuid seepi selle tänapäevases mõttes nad seejuures ei tundud. Mustuse eemaldamiseks kehalt kasutati taimseid õlisid ning metallist kaabitsa laadset vahendit (strigil). Seebi kasutamise ja valmistamise komme (tõsi küll, mitte hügieeni eesmärkidel) hakkas roomlaste seas levima umbes 2.-3. sajandil pKr ning oli ülevõetud gallialastelt ja teistelt germaani hõimudelt ning parimad seebid olevat olnud pärit just Germaaniast. Ka seebi ladina keelne nimetus sapo on keeleteadlaste arvates hoopis proto-germaani keelne laen, mis tähendas loomarasva.
Kuna seep tekib üsna lihtsa keemilise protsessi käigus looduslikult levinud ainetest, siis on täiesti võimalik, et erinevais paigus avastatigi seebi kasutamine ja valmistamine üksteisest sõltumatult. Selline algne seep oli aga pigem vedela konsistensiga ning seda kasutati pigem muudel eesmärkidel kui hügieen ja ihu pesemine. Millal hakati vedela seebisegu asemel kasutama tahket seepi on täpselt teadmata, kuid ka siin viivad jäljed kunagise Mesopotaamia aladele. Selliseid seepe valmistati taimsete õlide, peamiselt oliiviõli baasil, mida segati puutuhaga. Kunagise Mesopotaamia aladelt on pärit mitmed tänapäevalgi tuntud maailma vanimateks seepideks peetavad oliiviõliseebi retseptid nagu Aleppo, Antiookia, Mardini ja Nabluse seebid.
Üheksandaks sajandiks oli seebitegemine levinud nii Hispaanias, Prantsusmaal kui ka Itaalias, kuid erinevalt Lähis-Ida maadest valmistati Euroopas seepi endiselt valdavalt loomarasvast. Selline seep aga ei sobinud ihu pesemiseks, sest oli liiga kange ja ebameeldiva lõhnaga. Peamiselt kasutatatigi seda riiete ja kangaste pesemiseks ja töötlemiseks. Koos Lähis-Idast naasnud ristisõdijatega jõudsid Euroopasse ka peenemad taimsetest õlidest valmistatud keha pesemiseks sobilikud tualettseebid ning nende valmistamise oskus. Ka Euroopa üks vanimaid ja tuntumaid seebiliike, Marseille seep, on tõenäoliselt Aleppo seebi edasiarendus põhinedes kohalikul toorainel – oliiviõlil. Sellele vaatamata kulus veel sajandeid enne kui eurooplased seebi ja ihu pesemise omaks võtsid. Mõned ajaloolased on Euroopa varasemat keskkaega (aeg umbes 6.-16. sajandi vahel) ilmestatud koguni väljendiga “tuhat aastat ilma pesemata”, mis võib küll olla veidi liialdatud, kuid peegeldab hästi erinevusi kaasaegse ja keskaegse suhtumise vahel isiklikku hügieeni ja puhtusesse.
Keskajaks (15-16. sajand) oli seebi valmistamine ja kasutamine levinud üle Euroopa. Seebi valmistamine oli koondunud suurtesse keskustesse, kus teadmisi ja oskusi anti edasi perekonnasiseselt põlvest põlve. Suurimad seebitööstused tekkisid tänu oliiviõli küllusele Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias, veidi hiljem ka Inglismaal ja Saksamaal. Kujunesid välja lausa seebivalmistamise piirkonnad, nagu näiteks Marseille piirkond Prantsusmaal, Veneetsia Itaalias või Kastiilia piirkond Hispaanias, mis said kiiresti tuntuks oma seebi kvaliteedi ja heade omaduste poolest. Nendes piirkondades valmistatud seebid (vastavalt Marseille ja Castile seep) oli hinnatud ja nõutud luksuskaup ka Euroopa kuningakodade ja õukondade seas. Kui Lõuna-Euroopas valmistati seepi peamiselt oliiviõlist, siis Põhja-Euroopas, näiteks Inglismaal, loomsetest rasvadest. 16. sajandil oli kasutusel kolm peamist seebitüüpi – vaalarasvast, oliiviõlist ja veise- või lambarasvast seebid. Kuna seebid olid kallid, siis oli see pigem luksuskaup, mida vaesemad inimesed endale lubada ei saanud.
1791. aastal leiutas prantsuse keemik Nicholas Leblanc tavalisest soolast sooda valmistamise meetodi, mis muutis ka seebi valmistamise oluliselt odavamaks ja lihtsamaks. Tööstuse ja tehnoloogia arenedes, paranes seebi valmistamise tehnoloogia veelgi, mis võimaldas valmistama hakata uut tüüpi seepe, sealhulgas parfümeeritud seepe. Tõeline läbimurre seebi kasutamises toimus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Tekkisid esimesed ka tänapäeval tuntud seebikompaniid nagu Colgate, Procter & Gamble, Palmolive, Pears ja Sunlight. Samuti sai hoogu seebi turundamine massidele. Suuremate seebitootjate raadioreklaami tõttu tuli käibele lausa eraldi väljend – seebiooper (soap opera), mida kasutati keskpäevaste raadiosaadete kohta, mis olid sponsoreeritud seebitootjate poolt ning milles seetõttu oli hulgaliselt seebireklaami. Tänapäeval teame seebiooperina või seebina teatud kergemat laadi argielulisi teleseriaale. Massidele suunatud reklaami ja pidevate arendustegevuste tulemusena muutus seep peagi luksuskauba staatusest elementaarseks laiatarbe hügieeni- ja puhastusvahendiks nagu teame seda ka tänapäeval.
Üha suurem nõudluse ja tiheneva konkurentsi tingimustes tõi peagi kaasa uute innovaatiliste lahenduste kasutuselevõtu nagu hüdrogeenitud rasvad (1909) ning sünteetilised puhastusained kuni maailmasõdadest tingitud tooraine puudus viiski lõpuks sünteetiliste seepide võidukäiguni. Varem kasutusel olnud loodusliku koostisosad ja taimsed õlid asendati pea täielikult sünteetiliste alternatiividega. Muutus võimaldas korraga toota suuremates kogustes kiiremini ja väiksemate kuludega. Kui traditsioonilise seebi puhul võib seebi valmistamine võtta aega paarist päevast mitme kuu või kvaliteetsema oliiviõliseebi puhul isegi aastani, siis sünteetiline seep valmis kõigest tundidega. See tõi kaasa loodusliku seebi asendamise sünteetilisega. Sellised tööstuslikult toodetavad seebid olid kõrgelt spetsialiseeritud labori tingimustes formuleeritud sünteetilise koostisega puhastusvahendid, mille ainuke sarnasus päris seebiga oli tahke formaat. Tahke seebi kõrval hakkas aja jooksul järjest enam levima ka sünteetilise koostisega vedel seep ning veidi hiljem spetsiaalselt ihu pesemiseks välja töötatud dušigeelid. Ülejäänud on juba ajalugu. Tarbijate teadlikkuse tõusuga erinevate sünteetiliste koostisosade kahjulikkusest on viimastel aastakümnetel taas levima hakanud ja au sisse tõusnud ka nö päris seebi valmistamine – seepi tehakse taas taimsetest õlidest ilma sünteetiliste lisaaineteta. Traditsiooniline loodusliku koostisega seep on tegemas oma comebacki.
Seebi kasutamisest ja valmistamisest Eestis
Ka Eesti aladel on vanimaks seebiks seebivesi ehk leheline (nimetatud ka libe, lipe, leelis) ehk puutuhaleotis. Eestis tehti seda peamiselt kasetuhast, kuid mõnikord ka lepa-, saare- või kadakatuhast. Sõelutud puutuhk segati kuuma veega või keedeti pajas tulel. Saadud segu jahutati maha ning kurnati läbi hõreda riide. Lehelist kasutati peamiselt riiete ja kangaste pesemiseks. Villaste esemete pesemiseks sobis kõige paremini lepaleheline. Lehelist võis kasutada ka tahke seebi keetmiseks. Lehelisest seebi saamiseks lisati lehelisele lupja, loomarasva ja soola, mida jällegi tuli pajas tulel keeta. Seebi keetmiseks kasutatav lehelis pidi olema piisavalt kange, et sellesse asetatud kanamuna põhja ei vajuks. Seebi valmistamiseks kasutati enamasti toiduks kõlbmatut sea, veise või lamba rasva, kamarat, soolikaid või magu. Lääne-Eesti saartel oli levinud hülgerasva kasutamine, millest sai musta värvi vänge lõhnaga seepi. Lehelisest saadud seep oli hallika või valge värvusega. Levinud oli ka tõrvaseep, mida saadi kuusevaigu lisamisel seebisegule. Hiljem (19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus) hakati seepi valmistama lehelise asemel sooda või seebikivi baasil, mis tegi seebivalmistamise lihtsamaks ja kiiremaks. Keha pesemiseks mõeldud taimsetest õlidest valmistatud peened tualettseebid oli esialgu pigem eksporditud luksuskaup, mida said endale lubada vaid rikkamad linnakodanikud.
Seebi tööstuslik tootmine Eestis sai alguse võõrsilt sisserännanud seebimeistrite algatusel, kes tõid siia varem puudunud oskusteabe ja välismaised kontaktid, sest tööstuslik seebitegu nõudis muuhulgas ka kohalikul turul puuduvate koostisosade välismaalt sisseostmist. Üks esimesi kohalikke seebitööstusi sai alguse 1849. aastal, kui Saksamaalt pärit seebimeister Bernhard Frederking (hilisem Tartu raehärra 1877-1889) asutas Tartus Aleksandri tänaval omanimelise seebi- ja soodavabriku. Tippaegadel oli vabriku tootmismahuks kuni 5000 puuda (ligikaudu 82 tonni) seepi kuus. Suurem osa sellest läks Venemaale, kusjuures seepi veeti Tartust Pihkvasse mõõda Emajõge kaubalaevadel. 1917. aastal läks vabrik ostu teel eestlaste omandusse. 1920. aastate lõpus oli vabriku sortimendis ligi 50 erinevat seepi, muu hulgas palmiõli- ja palmituumseep, kirju ja kollane pesuseep, kookosseep, tõrvaseep, roheline seep jm. 1930ndatel oli ettevõttel oma seebikauplused Tartus, Tallinnas ja Pärnus.
Eesti seebitööstuse hiilgeaeg jäi esimese Eesti Vabariigi perioodi kui seep jõudis laiatarbekaubana suurematesse massidesse. 1920-30ndatel Eestis tegutsenud seebitööstustest võib mainida nt Veronika seebivabrik Tartus (asutatud 1913, alates 1931 omanik Amanda Luik), keemia ja seebivabrik Riviera Valgas ja Tallinnas (asutatud 1900 Valgas, alates 1928 tegutses Tallinnas, omanik Benno Glückmann), seebi-, parfümeeria- ja kosmeetikavabrik Viko Tallinnas (asutatud 1930, omanik Vink, sortimendis üle 500 erineva ilutoote, sealhulgas 80 erinevat seepi), juba mainitud A. Frederking Tartus (asutatud 1849), keemia laboratoorium Medikon Tallinnas (asutatud 1904 Raplas, omanik Hans Saat), keemia- ja kosmeetikatööstus Feival Tallinnas (asutatud 1921, omanik Feischner), seebi- ja keemiatööstus AS Laborator Tallinnas, keemiakombinaat Orto Tallinnas (asutatud 1932), seebivabrik Temu Haapsalus (valmistas seepi Haapsalu ravimudast, mida eksporditi isegi Jaapanisse ja Ameerikasse), kosmeetikalaboratoorium Leo Tallinnas (Saksamaal Dresdenis tegutseva ettevõtte Eesti haru), Jaan Tiitso seebi- ja soodatööstus Narvas (asutatud 1894 Tartus, alates 1901 tegutses Narvas), J. Mooste seebivabrik Tallinnas, Heinrich Reile seebivabrik Talinnas (asutatud 1924) ja teised väiksemad ettevõtjad. Nõukogude ajal valmistasid Eestis seepe Keemiakombinaat Orto, parfümeeria- ja seebivabrik Odor ja Tallinna seebivabrik (Tallinna Parfümeeria ja Toidurasvade Kombinaat).
Kasutatud kirjandus: (1) The history of soapmaking, https://www.open.edu/openlearn/history-the-arts/history/history-science-technology-and-medicine/history-science/the-history-soapmaking (2) Ridner, J., The dirty history of soap, https://theconversation.com/the-dirty-history-of-soap-136434 (3) Määrits, Mati. Pesu võib pesta ka lipega. Koit, nr. 100, 5 september 2015 (4) Seebikeetmine tuhalehelisega. Sakala (1878-1940), nr. 31, 23 veebruar 1942 (5) Tartu seebi- ja soodawabrik Al. Frederking. Postimees (1886-1944), nr. 94, 5 aprill 1924 (6) Eesti wanem seebitööstus 80-aastane. Päewaleht, nr. 133, 18 mai 1929 (7) Andmebaas DIGAR Eesti artiklid, https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea
Jaga seda artiklit:
Avasta unikaalne seebivalik meie veebipoes:
